Soovid meeskonnajuhi valikusse kaasata tulevased alluvad? Arvesta palun ühe võimaliku tajuveaga!

Sageli on meeskonnajuhi valikuprotsessi hilisematesse faasidesse ettevõtte poolt planeeritud ka kandidaadi kohtumine tulevaste alluvatega. Üldjuhul osaleb selles etapis 2-3 viimase vooru tugevamat juhikandidaati. Värbav juht tahab näha, kuidas kandidaat oma tulevaste alluvatega klapib, kuidas areneb vestlus ning hiljem küsitakse alluvatelt tagasisidet: “Kuidas siis kandidaadid ka tundusid?”

Üks mu tuttavatest tippjuhtidest otsustas kahe enda juhikandidaadiga viia läbi sarnase protsessi. Mõlema kohta tuli alluvatelt positiivne tagasiside. Ühe kohta olid meeskonnaliikmed öelnud, et “kuidagi tundus rohkem juhina”.

Juhtimispsühholoogias on üks huvitav valdkond, mis uurib liidrite esilekerkimist grupis (leadership emergence): miks üht liiget tajutakse juhieeldustega, teist pigem mitte ning millised omadused tema esilekerkimist toetavad. Paradoksaalsel kombel aga ei tähenda alati, et töötaja, kes kõrvaltvaatajale näib oma natuurilt juhieeldustega, on tegelikult ka võimeline pühendunud meeskondi looma ja juhtima (leadership effectiveness).

Selles valdkonnas on üks huvitav hüpotees, mille järgi juhina tajutakse piiratud info ja ajaressursi tingimustes sellist grupi liiget, kes seltskonnas kõige enam sõna võtab (nn lobisemise hüpotees, inglise keeles babble hypothesis). Hüpoteesi kontrollimiseks on teostatud päris mitmeid uurimusi. Varsemalt on tulemused varieerunud, aga viimased andmed näitavad, et inimestel võib loomuomaselt olla tõesti kalduvus selliseks tajuveaks. Seda toetab ka Neil Maclareni ja ta kolleegide paari aasta tagune uurimus, mille järgi mõjutas osalejate hinnanguid lisaks jutukusele ka hinnatava sugu: mehi tajuti keskmiselt rohkem juhieeldusi omavateks.

Juhikandidaatide ja meeskonnaliikmete kohtumised on üsna levinud praktika valikuprotsessis, aga arvestama peaks kindlasti, et alluvate hinnangud võivad olla kallutatud.