Mida ütleb Parkinsoni seadus tööülesandele kuluva aja, tähtaja ja prokrastineerimise kohta?

C. Northcote Parkinson (1909—1993) oli Briti mereajaloolane, lektor ja kirjanik, kes sõnastas 1955. aastal majandusajakirjas The Economist tänaseks kuulsaks saanud humoorika seaduse. Parkinsoni seaduse mõte oli seletada juhtide käitumist tolleaegses Briti mereväes ja avalikus sektoris. Selle aasta juulikuises The Economist`is tuletati lugejatele Parkinsoni seadust uuesti meelde, kui arutati kodukontoriga seotud võimalusi ja riske. Artiklit kommenteeris oma blogis ka juhtimispsühholoog dr Robert Hogan.

Parkinsoni seadus ütleb: tööülesande täitmisele kuluv aeg paisub ülesande tähtajani. Harva raporteeritakse täitmisest enne tähtaega. Hogan pakub, et Parkinsoni seadusele on kolm peamist psühholoogilist seletust:

Esiteks, prokrastineerimine ehk asjade jätmine viimasele minutile (mäletame seda kooliajast). Prokrastineerimisel omakorda on mitmeid erinevaid põhjuseid: hirm ebaõnnestumise ees, laiskus ja loomulikult passiiv-agressiivsus (kui palju pressid, hakkan varjatult vastu töötama).

Teiseks on kartus, et kui saadakse ülesandega enne tähtaega valmis, siis delegeeritakse lisaülesandeid. Seega: milleks olla usin ja muuta enda elu keeruliseks?

Kolmas seletus: inimesed püüavad töö ajal jätta endast tegusa ja toimeka mulje ning vältida olukordi, kus peale ülesande täitmist peab niisama istuma (äkki koondatakse?). Üks võimalus näida tegusana ongi venitada ülesande täitmist tähtajani ning sisustada aega kõikvõimalike pseudotegevuste, ebavajalike koosolekute, paberimajanduse ja kooskõlastusringidega.

Ehk on Parkinsoni seaduses tulenevalt inimese kalduvusest optimeerida oma energiakulu, kui sissetulek ja hüved on fikseeritud, siiski mingi tõetera ja kas see võiks olla kehtiv mõnes organisatsioonis ka tänapäeval?